Esmakajastus kaasavast eelarvest eesti keeles ajakirjas Hea Kodanik nr 3/2008.


Kui Eesti valitsuse „krokodillid“ suvel tuleva aasta riigieelarvet ette valmistasid, põhjendasid nad seda ümbritsenud enneolematut saladuseloori sooviga vältida „segadust“ ja „eksitamist“. Maailmapank samas soovitab üha rohkem rõhku panna rahva osalusele eelarve otsustamisel.

Osaluseelarvete (participatory budgeting) pioneeriks oli umbes Eesti-suuruse rahvaarvuga Porto Alegre linn Brasiilias 1989. aastal ning tänaseks kasutatakse meetodit 200-300 omavalitsuses kõigis maailmajagudes. Tõsi, enamasti antakse rahva otsustada osa, mitte kogu eelarve jaotus. Samas – kui rahvas saab hakkama 40% eelarve jagamisega, siis miks ei peaks ta hakkama saama ka saja protsendiga?

Valdavalt näeb protsess välja aasta läbi toimuvate koosolekute reana. Alustatakse sellest, et tutvustada avalikel kogunemistel protsessi, võimalusi, probleeme, ettepanekuid. Seejärel valivad kogukonnad oma esindajad, kes käivad läbi kõik piirkonnad, tutvuvad vajadustega ja kujundavad
kogukonna seisukohad. Peetakse debatte ning otsustatakse raha jaotus. Protsessi juurde kuulub ka seirekomisjoni loomine, kes jälgib otsuste elluviimist. Mitte igal pool ei toimi see võrdselt heade tulemustega. Võtmeteguriks on siin, nagu kaasamise puhul enamasti, avaliku võimu huvi ja  valmisolek rahva arvamust tõsiselt võtta ja ellu viia. Kus seda ei ole tehtud, kaotab ka rahvas tavaliselt osalemise vastu huvi. Seevastu arusaam, et ühised otsused tõepoolest määravadki
investeeringute jaotuse, kasvatas näiteks Porto Alegres osalejate arvu tosina aastaga vähem kui tuhandelt inimeselt ligi 30 000-le. Samas toovad kriitikud välja, et vaesemate osalus on ikkagi väga väike.

Mida osaluseelarved on andnud? Sageli on nende protsesside tulemusel suurenenud
investeeringud kõige vaesematesse piirkondadesse ning tervishoidu ja haridusse. Hästi toimivad osaluseelarve protsessid on tõstnud kodanikuaktiivusust ka teistes küsimustes ja aidanud kaasa kodanikuteadlikkuse kasvule, tugevdanud kogukonnatunnet ning lähendanud rahvast ja
avalikku sektorit (kehva läbiviimise korral on aga pigem tulemuseks uute „tagatubade“
tekkimine ja rahvaga manipuleerimine).

Samuti on need aidanud kaasa reformidele avalikus halduses, mille funktsioonid rahva osaluse kasvades oluliselt muutuvad, vähenenud on raiskamine ja korruptsioon.

URMO KÜBAR
Kasutatud Maailmapanga käsiraamatut „Participatory Budgeting“ (2007)