Rainer Nõlvak ütleb, et teda paneb suurkoristama piinlikkustunne oma ökoloogilise jalajälje pärast. (Marianne Loorents)

"Planeedi tuleviku valikutes on variandid: kas globaalne koostöö või globaalne sõda," ütleb Rainer Nõlvak, ärimees, kes pärast MicroLinki müümist vedeles Floridasse soetatud maja basseinis, kuni taipas: Maa ressursside kulutamine tuleb lõpetada! Nüüd proovib Eestis "Teeme ära!" kampaaniatega ning keskkonnasäästlikkusse tehnoloogiasse investeerimisega tuntud Nõlvak päästa tervet planeeti. Aga mitte üksi, vaid kõigi maalastega üheskoos.

Kui palju peab inimesel olema raha, et öelda: "Õnn ei ole rahas"?

Keskeltläbi jaksab meie planeet ülal pidada inimesi, kes saavad 5000 krooni kuus.

Millele selline rehkendus tugineb?

Worldwatch Institute� viimasele planeedi hetkeseisu aruandele.

Kõik maailma kuus ja pool miljardit inimest tohiks praeguste ressursside juures kulutada 5000 krooni kuus

Kui nad rohkem kulutaksid, siis läheb maailmapall allamäge.

Mitme eest teie kulutate?

Päris mitme.

Piinlik kah on?

Muidugi on piinlik! See on asi, mille pärast ma vahel isegi vähkren öösiti. Ja see on asi, mille pärast ma planeedil siit ja sealt prügi koristan.

Prügikoristus on teie meetod oma ökoloogilist jalajälge väiksemasse kinganumbrisse suruda?

Ma ei ole leidnud head lahendust, kuidas saaks üksi ökoloogilist jalajälge väiksemaks teha. Me peame tegema seda koos, küünarnukk küünarnuki kõrval. Planeedi kraamimine on üks pisikestest sammudest, mida mina olen osanud teha.

Kui keskkonnasõbralikke inimesi süüdistatakse selles, et nad ei käitu oma sõnade järgi, siis see on ühelt poolt õige. Aga teiselt poolt �seda transformatsiooni, mis tuleb inimkonnal ette võtta, et saada hakkama majandustsükli muutusega, saab teha vaid üheskoos. Uskuge mind, ma tunnen selle pärast hästi palju piinlikkust, kuidas ma oma ökoloogilist jalajälge suurendan.

Porsche võtit keerates valgub veri häbist näkku?

Ma sõidan autoga ühel päeval nädalas, või vähem. Ma ei kasuta isegi ühistransporti, käin hästi palju jala: 3�kilomeetrised linnaotsad on tavalised.

Üleilmne majandustsükli muutus, ütlesite teie. Mida see tähendab?

Praegune liberaalne majandusmudel ütleb, et majandus-agent on ratsionaalne olevus, kes teeb kõike oma heaolu nimel. See on mudel, mis on taganud meile 200 aastaga määratu tööviljakuse kasvu.

Läänemaailma keskklassi praegune elustiil on võrreldav Egiptuse vaarao omaga. Kui vaaraol oli selleks vaja umbes 6000 orja, siis meie saame seda lihtsamini, meil ei ole tavaliselt ühtegi orja.

50 aastaga on planeedi ressursikasutus kasvanud kolm korda: selle ajaga oleme hakanud kasutama metalle kuus ja naftat kaheksa korda rohkem. Kuidas saab see olla ratsionaalne, kui me �pankuri mõttes �kulutame lisaks intressidele kogu aeg ka hoiuse põhiosa? Ja me näeme, et põhimõtteliselt jätkub hoiusest veel vaid 50 aastaks.

Õnneks teevad teadlased iga päev tööd, et saada vesinikust rohkem energiat kui siiani kasutatud energiaallikaist kokku. Me ei saa ju minna tagasi kiviaega.

Absoluutselt mitte! Aga meil tuleb teha valikuid. Ja mis puutub vesinikku, siis selle hoidmisega seotud kulud on nii märkimisväärsed, et jätkusuutlikke lahendusi vesiniku kasutamiseks veel pole.

Meie senine majandusmudel on baseerunud sellel, et igal indiviidil oleks võimalik omada rohkem teenuseid või asju. Selle mudeli muutus on vältimatu. Me ei suuda 6,5 miljardi inimesega samasugust mudelit kasutada. Praegu jätkub planeeti selle Ameerika mudeli tarbeks umbes 1,4 miljardile.

Ei piisa enam sellest, et me lõpetame fossiilkütuste kasutamise, leiame mingisuguse alternatiivi liitiumakudele ja otsime paremad paigad põllupidamiseks! Meie elustiil läänemaailmas ei ole jätkusuutlik kas või selles mõttes, et transport suure hulga inimeste jaoks ei ole võimalik. Meil ei jätku �rääkimata metallist ja muust �selleks varsti enam normaalset õhkugi.

Ja mis oleks siis lahendus? Me ju ei saa loobuda autode ja lennukitega sõitmisest. Rääkimata kortermajades väljaheidete allaloputamisest joogiveega.

Lahendus on see, et me peame kõik oma tegevusi kokku tõmbama. Nii räige, kui see ka ei tundu.

See näeb välja nii. Me võiksime kehtestada automaksu, tehes osale sotsiaalsetele gruppidele �näiteks lastega emadele, invaliididele �autode kasutamise siiski võimalikus. Laekuvast rahast saaksime ehitada ühistranspordisüsteemi, mis töötab kõigi jaoks.

Üle poole inimkonnast elab linnades, aga majad lasevad tuult läbi ja me ei suuda energiaga eriti midagi mõistlikku ette võtta. Me peame linnad ümber ehitama. Me peaksime mõtlema, kuidas näiteks Eestis oleks elu korraldatud nii, et me saaksime linnades hakkama väiksema ressursikuluga. See tähendaks tihedamaid, jalgsi läbitavaid linnasid �sul polegi tarvis praegusel moel transporti. Aga see eeldab meeletuid pingutusi, nuputamist ja tööd. Kokkuvõttes saab elukvaliteet parem, aga töö, mis tuleb ära teha, on meeletu.

Praegu on planeedi tuleviku valikutes variandid: kas globaalne koostöö või globaalne sõda.

Vaadates inimkonna ajalukku, tundub globaalne sõda reaalsem.

Mulle tundub kah, et see on variant, kuhu inimkond pigem kaldub. Samas on mul �vaadates meie tsivilisatsiooni aastatuhandete pikkust ajalugu �õhkõrn lootus: tõenäosus, et inimkond saab täiskasvanuks, on ikkagi suurem kui null.

Praegune olukord erineb eelmistest kataklüsmidest selle poolest, et on näha: planeedi füüsilise vallutamisega enam probleeme lahendada ei õnnestu. Kui Ameerika vallutaks Hiina, siis ta saaks samasuguse räpase õhu ja kivisöetossu sees vaevleva keskkonna nagu tal endalgi.

Me peame tegema nii palju, kui jaksame, tööd selleks, et kõigil oleks hea. Sest muidu on kõigil halb.

Kuidas te seda üleplaneedilist, inimkondlikku kokkulepet ette kujutate? Kyoto kliimakokkuleppega vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni pole ühinenud suurim õhusaastaja USA.

Riigid on maailmas väga ajutised instrumendid �nad on tekkinud ju alles viimaste aastasadade jooksul.

Praegune liberaalne mudel ütleb: inimene on ratsionaalne. Aga inimkond pole kunagi olnud ratsionaalne! Kui keegi on meile kunagi selgeks teinud, et asjade tagant saab otsida turvalisust, siis see ei ole ju ratsionaalne, see on emotsionaalne.

Just Eesti elustiil, mis on olnud läbi aegade alalhoidlik ja pigem maakeskne, tegelikult hästi säästev, on võib-olla see, kuhu jõuavad suure ringiga tagasi ka mitmed teised, vahepeal võib-olla natuke priiskavamalt elanud tsivilisatsioonid.

Ma ei pea silmas seda, et kõik ameeriklased läheksid maale kartuleid panema, vaid seda, et eestlase alalhoidlikust mõtteviisist lähtuvalt on meil võimalus lähiaastakümnendeil ehitada säästvaid kõrgtehnoloogilisi lahendusi, mis hakkavad parandama meie keskkonda.

Põhimõtteliselt on meil praegu sama olukord nagu kakskümmend aastat tagasi interneti arendamise puhul: me võtsime Vene aja lõpus kasutusele arvutite tipptehnoloogia, sest meid ei seganud vahepealne suurarvutite ajastu �meie ei pidanud seda läbi elama.

Samamoodi ei ole me käinud läbi Ameerika Ühendriikides 1960ndatel levima hakanud elustiili, kus inimesed elavad kesklinnast mõnekümne kilomeetri kaugusel veerandhektarilistel maalappidel, mille ökoloogiline jalajälg on hiiglaslik.

See on Ameerika unelm, mida kõik tahavad esimesel võimalusel teoks teha, või vähemalt maatasa pommitada.

Ja teie tahate miljarditele arengumaaelanikele öelda, et odavast telekast nähtud pilt Beverly Hillsist on põhjani vale, ning neil pole mõtetki sellisest elust unistada?

Ma tahan öelda seda ka ameeriklasele. Ameerika elustiil on nagu basseini pissimine: kui seda veidi teha, siis see nagu kedagi ei häirigi. Aga pikalt jätkates läheb endalgi ebamugavaks.

Londonis on popp käia särgiga, mida on korduvalt kantud, sest uusi asju selga panna on vastutustundetu. Mul on üks kampsun, millega ma olen juba aasta otsa ringi käinud ja mul on kodus vahel sõda sellel teemal, et peaks ehk uue ostma. Aga ma ei näe sel põhjust.

XXI sajandi unistuste heli on vaikus ja meie unistuste maitse võiks olla puhta vee maitse, mida võiks juua Emajõest või Pirita jõest.

Millal teid see maailma päästmise mõte tabas?

1990ndate alguses tundus mulle, et seda planeeti ei saa enam päästa. Ja kuna see on lootusetu, siis mis seal ikka: ma ehitan endale maja, ostan suure auto �ma saan vähemalt oma elu normaalselt ära elatud, et need probleemid on nii keerulised, et ma ei julge nende peale mõelda, ma ei tunne, et ma jaksaks nende peale mõelda, ja ma lõin käega.

Kümmekond aastat läks aega, kuni ma sain aru, et see jääb mind piinama �me oleme siin maal nii üürikest aega, et võib-olla oleks seda tark veeta nii, et teistel oleks kah hea tunne. No ja endal võiks siis kah olla hea.

Kust see massidega manipuleerimise oskus �koondada 50 000 inimest prügi koristama?

Ma ei manipuleeri. Kõik, mida ma teen, on see, et ma julgen oma unistusi välja öelda.

Enne teie prügikorjamisaktsiooni 2008. aastal suutsid ühiskonda nii palju konsolideerida öölaulupidu ja Balti kett. Mingi inimhinge olulise nupu käsitsemise oskus teil ikka on.

Kui oli vaja minna Balti ketti või laulda Eesti vabaks, siis oligi oluline probleem ise, mitte selle väljaütleja. Mis aitas inimestel prügikoristuskampaaniaga kaasa tulla, oli see, et me viitsisime ülesande hästi selgelt üles kirjutada ja näidata, kui tähtis see on. Mul ei olnud seal juures mingisugust erilist suuremat rolli, ma ei ole mingi kõnemees, mingi poliitik.

Kui sageli olete teie Eestis asju ajades põrganud kokku JOKK- või MOKK- poliitikaga?

Eestis on märksa parem asju ajada kui Prantsusmaal või Ameerikas. Eesti riik töötab ülipalju paremini kui Ida-Euroopa riigid, kellega me oleme samas võtmes kulgenud. Eesti ametkondades ei ole tuima näoga bürokraatia lõputut kadalippu, mida sa pead läbima ja mille lõppu sa ei näe. Ametnikud tulevad, kui vaja, ka pärast tööd asju arutama. Samuti puudub meil altkäemaksu strateegia.

Kui inimestel on ratsionaalselt põhjendatud, läbimõeldud ettepanekuid, siis mina küll ei näe, et ametnikel või poliitikuil oleks nende ärakuulamisega probleeme. Valitsuserakonnad, rääkimata linnaerakondadest, kuulavad kõik kikkis kõrvadega: mida võiks teha? Kui kellelgi on ideid, kuidas meie elu paremaks teha, siis, kuulge, Delfis saab neist iga päev kirjutada, võib kohe pihta hakata. Ainult peab arvestama, et lahmimisega ei jõua kuhugi.

Kumb on teile kinkinud parema enesetunde: kas esimene õnnestunud miljonitehing või 35aastaselt ujuma õppimine?

Esimese miljoni teenimisega kaasnes üüratult stressi ja palju hirmu, kuna tüüpiliselt rahateenimine tekitab olukordi, kus kõik ei ole üldsegi püsiv. Kui majandussituatsioon muutub, võib miljonär olla homme kerjus.

Ja see hirm ei kao miljonärist ära ka siis, kui tal on miljoneid sada.

Ujuma õppimine on märksa tugevama emotsionaalse laenguga. Aga on olemas palju suuremaid asju �näiteks see, kui ma jooksen metsas kümme kilomeetrit ja pärast seda kuskil sambla peal laman ja taevasse vaatan ja tunnen, et see on meeletult tore maailm ja mul oleks hirmus kahju, kui see planeet sellisena alles ei püsiks �kõikide oma veidrustega.

Mida te viimati õppisite?

Rahvatantsu, ma arvan.

Mis tantsud rahvamuusik Astrid Böning teile selgeks õpetas?

Ma olen tehnoloogiainimene ja üsna kaugel olnud tantsukultuurist, aga kuna sel aastal tuleb "Kaerajaan" Euroopasse viia, siis me oleme mõnda väikest asja harjutanud. Mitte et ma veel hakkama saaks, kaugel sellest! Isegi "Labajalaga" on veel vaja natuke vaeva näha.

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=368553