8. veebruar 2010

Küsisime ühendustelt, millised on olnud nende kogemused EL toetuste kasutamisel ja mida saaks paremini teha, saadud tähelepanekud edastame Rahandusministeeriumile ja Euroopa Komisjonile.

Toome siin ära mõned enammainitud asjad.

Ühenduste kogemustest jäi kõlama, et eelkõige võiks mittetulundusühingutel olla kvaliteetsete projektide elluviimisel abi sellest, kui kindel protsent (nn flat rate) toetussummast võimaldaks toetust kasutada ilma, et selleks oleks vaja eraldi kuludokumente esitada ning et ühendusi võiks rohkem usaldada. Näiteks tõid ühendused välja, et praeguse süsteemi juures peavad paljud neist projektis osalemisega seotud kontori kasutamise ja energiakulud n-ö peale maksma, sest ei saa neid näidata projektile mineva otsese kuluna. Mõeldamatu oleks ju sõlmida ühe toa või toanurga kasutamiseks eraldi lepingud Eesti Energia või ruumide haldajatega.

Samuti arvati, et mittetulundussektoris oleks mõtekas võimaldada alternatiivina läbivalt kasutada mitterahalisel põhimõttel toimivat omafinantseeringut nagu näiteks vabatahtliku töö kasutamine. Mittetulundusühingud on ju valitsusasutustest erinevas olukorrast selle poolest, et neil pole üld- ega personalikulusid automaatselt iga projekti jaoks ette nähtud ja iga kord tuleb selleks eraldi vahendid leida.

Sisule keskendumise ja ajakasutuse teeks palju efektiivsemaks ka see, kui rahastaja poolt valitseks suurem usaldus esitatava kulude arvutamise metoodika kohta - senise praktikaga kaasnev halduskoormus (metoodikad, nende kooskõlastamine, kuludokumentide ja maksekorralduste koopiad jne) on üsna ebaproportsionaalne võrreldes võimalikest väärkasutustest tekkiva kahjuga.

Toodi välja ka see, et projektide aruandluse vormid ei võimalda anda head tervikpilti projekti tegeliku sisu ja mõju kohta, vaid sisaldavad pigem administratiivset ja tehnilist infot, mille alusel on raske teha järeldusi näiteks tegevuste tulemuslikkuse hindamiseks ja edaspidiseks projektide planeerimiseks.Üsna arusaamatu on näiteks see, miks küsitakse projekti üritustel osalejate vanust, haridust ja soolist jaotust, kuid samas ei tunta peale väga üldiste sihtrühmade määratlemist huvi selle vastu, millised asutused ja organisatsioonid on esindatud.

Abi oleks ka temaatiliste meililistide kasutamisest, kus potentsiaalseid taotlejaid regulaarselt teavitataks saabuvatest taotlusvoorudest. Selliseid algatusi on olnud, kuid need pole olnud ammendavad ega pikaajaliselt toimivad.     

Mõned ühendused tõid välja ka selle, et neil pole olnud võimalustki Euroopa Komisjonilt raha saada, kuna nende aastaeelarve on liiga väike ning projekti hindajate arvates näitab see vähest võimekust ja suutlikkust suuremamahulisi projekte ellu viia. Tekib küsimus, kas on võimalik võrrelda projekte tegelikult võrreldamatute asjaolude alusel. Vaevalt, et Eesti ühendused suudaks aastaeelarve poolest konkureerida Saksamaa või Itaalia ühendustega.Võrrelda võiks ikka pigem ideede uuenduslikkust ja kasutegurit oma valdkonna arendamisel.

Iga projekti võiks vaadata asukohamaa kontekstist lähtuvalt – seda muidugi juhul, kui rahastus tuleb otse Euroopa Komisjonist ilma Eesti poolse vahendusasutuseta. Vahendusasutusest võib kasu olla ka ühenduste tutvustamisel Euroopa Komisjonile, kuna paljud organisatsioonid on komisjoni ametnikele võõrad. Võib küll lisada projektile organisatsiooni ajalugu ja tegevust kirjeldavat infomaterjali, aga võrreldes näiteks tuntumate Saksamaa või Rootsi võrgustikega on Eesti ühendused üle-euroopaliselt suhteliselt vähe tuntud, kuigi esitatud projekt võib-olla kvaliteedilt paremgi. Siin aitab suhtlemine valdkonna ministeeriumitega, kes saavad vajadusel taotleja  usaldusväärsust  kinnitada.

anna@ngo.ee