26. november 2009

Üksikisikute võrgustikud on osutunud majanduslangusele vastupidavamaks kui organisatsioonid, ütles kodanikuühenduste liidu EMSL juhataja Urmo Kübar tänasel kodanikupäeval toimuva 6. Eesti kodanikuühiskonna konverentsi avakõnes.


Konverentsi „Hea kodaniku taimelava“ teemaks on kodanikuharidus, täpsemalt küsimusele, kuidas luua soodsat kasvukeskkonda aktiivsetele ja vastutustundlikele kodanikele. Konverentsil käsitletakse perekonna, kooli, meedia, töökohtade ja vabaühenduste rolli kodanikuhariduses.

Vastupidiselt kartustele ei ole majanduslangus vähendanud inimeste kodanikuaktiivsust, ütles Kübar, tuues näiteks tänavuste valimiste rekordilise kandideerimis- ja osalusaktiivsuse, samuti heategevuse ja vabatahtliku töö kasvava populaarsuse. EMSLi uuring majanduslanguse mõjust kodanikuühendustele näitas, et kui enamikul on vähenenud tuluallikad, mis tulevad teistelt organisatsioonidelt, siis vabatahtlike arv on vähenenud üksnes 4%, kasvanud aga kolmandikul ühendustest.

Oluliseks arenguks kodanikuühiskonnas on erinevate elualade inimesi ühiste eesmärkide nimel koondavate võrgustike, nagu Teeme ära tugev esiletõus, ütles ta. Nii mullusest kui tänavusest Teeme ärast on omakorda sündinud kümneid uusi võrgustikke. „Võrgustike kulud on organisatsioonide omadest väiksemad ja võimalused samas suuremad,“ rääkis Kübar, prognoosides selliste arengute jätkumist.

Haridus- ja elatustaseme tõus ja kommunikatsioonivahendite areng võrreldes eelmiste põlvkondadega on inimesi Kübara sõnul kodanikena võimustanud. „Ühiskondlikesse võrgustikesse liidavad inimesi eelkõige ühised väärtused ning selliste väärtuste levikule kaasa aitamine ehk kodanikuharidus peaks saama organisatsioonide olulisemaks ülesandeks.“

Kõne teksti saab lugeda altpoolt.

Kell 15.30 annab kultuuriminister Laine Jänes konverentsil üle tänavuse aasta kodaniku tiitli. Konverentsi kava saab vaatada siit: www.ngo.ee/konverents.

Konverentsil toimuvaga hoiavad huvilisi kursis vaatlejad, IT ajakirjanik Henrik Roonemaa, kes kajastab toimuvat www.twitter.com/heakodanik ning poliitik Evelyn Sepp, kes kommenteerib ajaveebis heakodanik.blogspot.com.

---

Tere kõigile

Me muigame, kui keegi ütleb, et „ühiskond on valmis“ ja saame aru, et sellega parafraseeritakse üht peaministri veidi äpardunud lauset. Ühiskond ei saa kunagi valmis ja muutub pidevalt. Kui mult küsitakse, mis on olulisim muutus Eesti kodanikuühiskonnas viimase kahe aasta jooksul, pärast eelmist konverentsi „Hea kodanik – projekt või eluviis?“ – siis ütlen, et just nimelt üksikisikute, eluviisilt heade kodanike rolli selge esiletõus.

Heaks kodanikuks olemine ei ole teatud positsiooniga kaasnev privileeg või kohustus. Head kodanikud saavad ja peavad olema kõik, ainult siis saame rääkida kodanikuühiskonnast. Institutsioonidest, avalikus, äri- või kolmandas sektoris, selleks ei piisa, olgu nad kui tahes tugevad – liiati näeme eriti praegu, et nad ei ole meil väga tugevad.

Vaadates viimaste aastate vast silmapaistvamat kodanikualgatust, Teeme ära, näeme, et tegu ei ole klassikalises mõttes organisatsiooniga. Mõlema aasta Teeme äral on olnud oma „juriidiline keha“, mullu Eestimaa Looduse Fond ja tänavu EMSL, ent oma olemuselt on see avatud võrgustik, mis ühendab häid kodanikke väga erinevatelt elualadelt, kes kõik on toonud sellesse oma teadmisi, oskusi, kogemusi, ajalist ja füüsilist panust ning see on olnud ka nende edu peamine põhjus.

Teeme ära puhul ei ole võimalik öelda, kes on selle juht (sest erinevaid juhtimisfunktsioone täidavad eri aegadel väga paljud), kus ta asub (sest ta asub kõikjal) või näiteks kui suur ta on. Jah, on asju, mida saab kokku lugeda – näiteks eelarve, ent see number on tühine võrreldes kokkulugematu mitterahalise panusega, mida võrgustikus osalejad tegid. Saab lugeda, mitu inimest viibis 1. mail mõttekodades, ent see number ei ütle meile midagi olulist, sest päev varem ja päev hiljem on see juba hoopis midagi muud. Teeme äradest omakorda on sündinud kümneid või sadu (keegi ei tea!) uusi võrgustikke, mõned üle-eestilised, enamik kohalikud, kes haaravad kaasa uusi inimesi – ja see muudab selle jõu ühiskonnas üsna peatumatuks.

Muide, tänavuste mõttetalgute eel oli üheks hirmuks, mistõttu ilmselt ka osa inimesi kõrvale jäi, kartus (küll täiesti alusetu), et käib uue partei loomine – inimesed ei tahtnud institutsionaliseerumist, eriti sellises küll ühiskonnale vajalikus, ent küllalt jäigas vormis nagu partei. Selle taga ei ole tüdimus poliitikas. Hiljutistel kohalikel valimistel kandideeris rohkem inimesi kui kunagi varem, seejuures valimisliitudes, mis on oma olemuselt vabamad kui parteid. Hääletusaktiivsus ületas samuti kõik rekordid, jõudes lähedale viimaste Riigikogu valimiste omale. Ka vabaühenduste valimis-eelsetes tegevustes löödi kaasa aktiivsemalt kui varem, ning taas – eelkõige just vabas võrgustike vormis!

Üksikisikute suurenev aktiivsus väljendub ka mujal. Vast Eesti suurim heategevusprojekt, ETV Jõulutunnel kogus mullu, kui masu oli juba täiesti kohal, kõigi aegade suurima annetussumma, pea 3,5 miljonit. Kevadine EMORi uuring tõestas samuti, et masu ei ole vähendanud inimeste heategevat käitumist. Ka EMSLi suvine uuring „Suutlik sektor“, masu mõjust Eesti ühendustele, näitas, et enamusel olid vähenenud tuluallikad, mis pärinesid teistelt organisatsioonidelt, nt riigi- või kohalikust eelarvest, aga ka ettevõtetelt, ent mitte eraisikutelt. Vabatahtlike arv samas oli vähenenud üksnes 4% ühendustest, kasvanud aga  kolmandikul. Loomulikult on majanduslangus mõjutanud ka üksikisikuid, ent ühiskonna tasandil on üksikisikud osutunud masule vastupidavamaks kui organisatsioonid. Võrgustike kulud on organisatsioonidest väiksemad ja võimalused suuremad. Võtkem või sellised üleilmsed võrgustikud nagu Google, Wikipedia, Skype või Youtube, milles ilmselt peaaegu kõik iga päev osaleme, spetsiaalselt selle eest sentigi maksmata, ent tulemused on sellised, mida ei suudaks luua ükski üksik organisatsioon.

Põhjused selliste muutuste taga ei ole meile üllatavad. Haridus- ja elatustaseme tõus ning kommunikatsioonivahendite areng on meid kodanikena võimustanud. Me kuulume elu jooksul palju enamatesse gruppidesse kui meie vanemad. Meil on rohkem töökaaslasi, sest me vahetame sagedamini töökohti ja ka eriala. Meil on rohkem kooliõdesid ja –vendi, sest me käime elu jooksul korduvalt koolis. Rohkem on ka kogukonnakaaslasi, sest me vahetame elukohti, ka riike – rääkimata virtuaalsetest kogukondadest. Me siseneme ja lahkume gruppidest sujuvalt ning sama kehtib ka nende gruppide kohta, kellega koos me tegutseme ühiskondlike eesmärkide nimel. Selleks on väga palju erinevaid võimalusi ja me kasutame neid vabalt, tihti vajamata selleks piiranguid, mis kaasnevad organisatsioonidega. Mis meid nendesse gruppidesse viib ja seal hoiab, on väärtused, tõekspidamised, arusaamad sellest, mis on hea ja mis on halb, mis õige ja mis vale – ning selliste arusaamade tekkimine ongi kodanikuharidus.

Räägime sageli, et kodanikuühendusi on vaja selleks, et koos oma huve kaitsta ja neid esindada, sest ei ole mõeldav, et riik suudaks otse suhelda kõigi oma kodanikega. Esimesega (huvide koondamine) olen nõus, teisega (esindamine) ka. Praegu veel. Ilmselt ka lähiaastatel. Ent ma usun et vajaduse kadumine olla esindatud kellegi poolt on aja küsimus. Võrgustike rolli olulist suurenemist usun ka teises ühenduste tegevuse põhivaldkonnas – teenuste osutamises. Kolmas, hobi- ja virgestustegevuste funktsioon, toimib sel moel nagunii.

Ent sellega ei taha ma öelda, et institutsioone pole enam vaja. On ikka. Kuigi ma usun, et rohkem tulevikku on neil organisatsioonidel, mis suudavad oma töösse enam võrgustike elemente põimida ja võrgustikega koostööd teha. Arvan, et eelkõige kodanikuühendused on sellele kõige lähemal. Organisatsioonide pealisülesandena näen aga just nimelt keskendumist kodanikuharidusele, sellele, et niisuguseid inimesi, kes tahavad, suudavad ja oskavad ühiskonnas kaasa lüüa, oleks rohkem. Sellest ka meie tänase konverentsi teema.

Archimedes on muu hulgas tuntud oma lausega: „Andke mulle piisavalt pikk kang ja toetuspunkt ning ma nihutan maailma paigast“. Maailma muutmine, kas või ühe tänava, küla või teema piires, on ka enamiku meie eesmärk. Selleks kangiks ja toetuspunktiks on meile meie inimesed – kui me oskame neid siduda oma väärtustega, lükkamegi maailma paigast.

Soovin meile huvitavat ja sisukat konverentsi!