31. detsember 2008
Mullu tabas Eestit aprilli¹okk, tänavu lõi aga kõikuma usk majandusedu jätkumisse. Eestit võivad oodata veelgi suuremad katsumused kui need, millest 1990-ndate alguses läbi pidime murdma, kirjutab Eesti Päevalehe ajakirjas Möte Tartu ülikooli professor Marju Lauristin. Mida teha, et leida langusest uue alguse võimalus?
Kui tõusime 1990-ndate algul tuhast ja hakkasime uuesti üles ehitama Eesti riiki, polnud meil raske leida ühist eesmärki ja seada kaugeid sihte, sest need olid püsinud südameis aastakümneid. Need sihid väljendusid lihtsates maagilise mantrana korduvates loosungites: iseseisvus, emakeel, demokraatia, ettevõtlusvabadus.
Nende sihtideni jõudmise strateegiad olid kõigile läänemaailma taastulnukaile ühesugused: üleminek plaanimajanduselt turumajandusele, demokraatia arendamine, demokraatliku õigusriigi ülesehitamine.
Kuidas? Ka siin olid vastused enne meid olemas, asjatundlikud välisnõuandjad käeulatuses. Nüüd on Eestist endast saanud lääs. Ja endised abistajad on saanud konkurentideks. Oleme ka ise varmad andma välisabi ja jagama mahajääjatele õpetusi.
Oleme saavutanud 1990. aastatel seatud sihid ja kogenud juba ka nende pahupoolt. Näinud, et piirideta turumajandus on pöördunud totaalseks müügiideoloogiaks, demokraatia moondunud erakondade egoistlikuks konkurentsiks, õigusriik avanud uksed bürokraatia vohamisele.
Me oleme küsinud nõutult: kas sellist Eestit tahtsimegi? Kuid ometi oleme jätkanud ohumärkide eiramist ja uskunud rohkem poliitikute Eestile igavesti jätkuvat edu tõotavaid lubadusi kui teadlaste hoiatusi. Sestap on teadlaste jõupingutused töötada välja pikema sihiga arenguvisioone, stsenaariume ja strateegiad mõjunud pelgalt abstraktsete mõtteharjutustena, samal ajal kui tegelikke otsuseid on mõjutanud olupoliitilised kaalutlused, millele on lisanud „aatelist vürtsi” rahvusliku mütoloogia küüniline rakendamine poliitika vankri ette.
Loe edasi
|
