21. august 2008

Kui keegi tunneb end petetuna laste raviks tehtud annetuse pärast, sest fondi mullune tulem ulatus miljonitesse kroonidesse, tasub süüdlast otsida samast, kust vale valimisotsuse puhul, mis langetati pelgalt reklaamlause põhjal, leiab EMSLi juhataja Urmo Kübar.

Üleeilseid oste mäletame ilmselt vaid siis, kui tegu oli mõne ammuihaldatud asja või üllatava leiuga. Juhtusime aga ostma üleliigse šokolaaditahvli või sattus hämarail asjaoludel korvi multifunktsionaalne kurgiviilutaja, on see varsti meelest läinud. Öko see loomulikult pole, aga vähemalt rahaline kahju on tilluke. Igal juhul ei kirista me hambaid, et „ma ei lähe enam kunagi poodi!"

Sama on annetustega. Poetasime kassast saadud vahetusraha korjanduskasti ehk helistasime härdal hetkel kurva lapse või kutsika pildiga reklaami nähes heategevusnumbrile - pole mõtet pikalt põdeda, kui ka peaks hiljem selguma, et me ei saanud päris täpselt aru, kellele või milleks annetasime.

Juhuslikke heategusid ei peaks aga segi ajama heategevusega, nagu ka šokolaadi ostmine ei tee meist veel Eesti majanduse käimatõmbajat. See on lihtsalt normaalne käitumine, nagu teisele ukse avamine, liiklusvoolus reavahetaja enda ette lubamine või „ma armastan sind" kallile inimesele - üldiselt teeme seda, ilma et mõtleks, mida vastu saame.